Vahel on tunne et ma nagu ei oleks mitte keegi , nagu tühi koht siin elus.Kuid vaatamata kõigele proovin ma ikkagi naeratada , isegi siis kui kõik on kõige halvemas korras,ma olen alati tahtnud oma pisaraid tagasi hoida, kuid on ka juhuseid kus ma ei suuda seda lihtsalt teha.
Ma proovin olla alati sõbarlik,hooliv,mõistev ning kõike muud, kuid vahel ma ei suuda seda,ka minul on mõnikord kõigest ja kõigist ükskõik.Mind tavaliselt ei huvita mida teised arvavad,mõtlevad või räägivad minust . Sest see olengi mina ise ja ma ei saa sinna midagi teha, et just selline ma olengi. Sest tegelikult on nii , et kui sa ei lepi minu halbade külgedega ei pea ma näitama sulle ka oma häid külgi.
Kuid ma olen ka tüdruk kellel vahepeal kammib ära jumala tühjakohapealt, kellel tuju muutub suhteliselt tihti ning ega keegi polegi ju öelnud et ma normaalne olen :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar